Ma ei oska enam blogisse midagi kirjutada. Ma olen nüüd õnnelikus monogaamses suhtes. There, I said it. Teate seda ütlust, et inimene harjub ka poomisega? Noh, minul on esiteks väga raske uskuda, et keegi võiks minusugust käkki üldse armastada. Teiseks on mul väga kummaline suhelda avatult ja intiimselt nii, et mulle vastatakse samaga.

Meie teeme köited algusest lõpuni ise valmis. Alustame paberite parajaks lõikamisega ja lõpetame kaante peale panemisega. Zelluloosi poes müüakse ka valmislõigatud ja vist ka kokkupandud plokke, aga need on liiga kallid ja ühetaolised. Kaante sisuks on 2 millimeetri paksune kartong. Mõlemad kaaned tuleb eraldi välja lõigata, kleepida servapidi jõupaberile ja selja peale läheb tugevduseks õhem papp.

Saturday, August 15, 2015. Öelge kohe päris ausalt, mida teie teeksite? Minu sõbranna sotsiaalmeedia postitusest on nüüd mõnda aega möödas, inimesed on saanud võtta pooli ning jagada, arutada, kommenteerida. Mina olen ära rääkinud oma loo ja kõigest muust, mis on oluline, räägin ning olen ma rääkinud asjaosalistega. Aga nüüd ma tahaksin kohe nõu küsida. Eveliis poodi peab ja end Eestis näole ei anna. Reaalsus on, et te ei saa lubada, et i.

Friday, August 14, 2015. See oli üks hullusti vahva film. Ei olnud pätte ega vargusi ega tagaajamist, aga oli põnev ja südamlik ja ajas naerma ja liigutas ja pani natuke isegi mõtlema. Tuesday, August 11, 2015. Vahepeal jõudsime teha kaks väikest reisu - ühe Eestimaal, teise välismaal.

MINU ILUS ELU MAAL ehk Heli 4-lapseline pere- ja kirjanikuelu. Liivi ütles! Täna hommikul panin kirikus põlema 8 küünalt, mõeldes igaühe juures ühele inimesele, kes minu arvates tänasel päeval häid soove vajab. Samal ajal rääkisime ühe armsa sõbraga vanast tõest, et me kunagi ei tea, mis millekski hea on. Me oleme selle nädala jooksul saanud nii palju häid soove ja abipakkumisi, et see on lihtsalt hämmastav. Üks südantliigutavamaid oli minu jaoks samuti ne.

Tuesday, July 7, 2015. Lapsepõlv Hiiumaal ja kivist mänguasjad. Ja selle kõige tulemuseks on see, et me ootame pingsalt abikaasa suvepuhkust, et saaksime sinna jälle tagasi. Friday, June 5, 2015.

Ühe noore naisterahva seiklused siin ja sealpool merd ning uuest algusest täiesti võõras riigis. Kuna lõpuks sai mu töögraafik selgeks ja mu lubatud 3,5 nädalane puhkus terendas silme ees, siis oli viimane aeg endale lennupiletid broneerida, et tulla koju. Igatsus oma koera järgi oli juba talumatult suureks muutunud. Lisaks oli veel just palgapäev olnud. Maruhea ikka, kui palgapäev on igal kolmapäeval, mitte vaid korra kuus. Kui oma pangakonto väljavõtet vaatasin, selgus, et e.

Minu tegemistest, olemistest, hullumeelsetest mõtetest. Nii jabur, ajab lausa naerma. Täna tuleb minu poolt selline eriti minulik postitus. Mitte et ma nüüd tegelikult koguaeg niimoodi mõtleks või räägiks. Juttu tuleb seekord Kaist, tegelikult Kai blogist, kui nüüd eriti täpseks minna, siis järgnev postitus on pühendatud rohkem ühele postitusele. Inimesed arvavad et pimedad on meist kõigist.

Kui ilma sünnib inime kuni sitsi-satsiseelikuni. Pole ma kunagi väga oma elukest rahva ette laiali laotanud, kes tahab midagi teada, eks küsib. Aga täna peaksin alustama kusagilt aastate tagant, et luua seda õiget tunnet neile, kes minu lugu loevad. Olen pere kolmest lapsest noorim, pesamuna tütreke. Nii sain juba lapsena laulda, et. Vennad on mul suured mehed, mina sõsar väikene. Mine õpi õpetajaks, sulle ju lastega töö sobib ja meeldib! Nüüd siis juba möödunud aasta 1.